 |
|
 |
                           |
|
AJALOOST Kirjalikes allikates mainitakse saart esimest korda 1386. aastal (Kyne), asustust 1518. aastal. Viimastel aastatel tehtud väljakaevamiste tulemusel on aga selgunud, et esimesed inimasutuse jäljed Kihnu saarel ulatuvad 3000 aasta taha. Leiuainese vähesus osutab asustuse lühiajalisusele, võimalik, et tegemist oli hooajalise hülgeküttide või kalurite laagripaigaga. Halduslikult kuulus Kihnu keskajal Saare-Lääne piiskopkonda. 16. sajandi teisel poolel toimunud Liivi sõjas käis Kihnu sõdivate riikide vahel käest kätte. 1562-1565 kuulus see Taanile, 1565-1575 ja 1582-1600 Poolale, 1575-1582 Venemaale.
Halduslikku kuuluvusse tõi muutuse Põhjasõda, mille tulemusel Kihnu koos teiste Eesti aladega ühendati Vene impeeriumiga. Puhkenud katk jättis ellu umbes 60 inimest. 1819. aastal vabastati talupojad pärisorjusest ja neile anti perekonnanimed. 1846-1847. aastatel toimus saarel usuvahetus, enamik kihnlasi siirdus õigeusku lootes saada tsaari käest maad.
Pulmarong 19. sajandi II poolel elavnes saarel purjelaevandus. Hakati soetama kiviveolaevu, tulusaks veoartikliks kujunes ehituskivide transport Pärnu ja Riiga. Moodustati laevaseltse ja kaubeldi laevameistrid. Purjelaevu osteti ja ehitati ise, nii et I maailasõja eel oli kihnlastel umbes 60 laeva.
Kivilaev 1937. aastal valmis Kihnul kivimuul. Pärast II maailmasõda elas saarel 600 inimest, 378 saare elanikku oli Läände põgenenud. Loodi kalurikolhoos "Nõukogude Partisan". 70ndatel moodustati kalurikolhoos "Pärnu Kalur". 1973. aastal ühendati "Nõukogude Partisan" "Pärnu Kaluriga" ja kihnlaste oma kolhoosist sai "Pärnu Kaluri" Kihnu osakond. 1991. aastal lõpetas kolhoos tegevuse, 21. mail 1992.a. sai Kihnu omavalitsuse staatuse.
|
