 |
|
 |
                            |
|
:: Varasem ajalugu MAJANDUS Inimasustuse vanimaks jäljeks on juhuleid - silmaga kivikirves, mis kuulub nooremasse kiviaega ning viitab sellele, et Kihnut kasutati juba sel ajal arvatavasti tolleaegsete kalurite (meresõitjate) peatuspaigana. Arvatakse, et püsiasustus tekkis peale 1343 a Jüriöö
ülestõusu, mil põgeneti siia ülestõusudele
järgnenud karistusretkede eest. Vanimate asukate juured olid
tõenäoliselt Saare- ja Läänemaal, millele
viitavad kihnlaste murraku sarnasus nimetatud paikkondade murdega
ning mitmed teised etnograafilised elemendid. Kihnu saart on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1386.a. (Kyne). Kihnu saare asustamise aja kohta puuduvad seni täpsemad andmed. Veel XIII sajandi algul oli Kihnu, nagu paljud teisedki väiksemad saared, asustamata. Esimesed teadaolevad andmed Kihnu asustuse kohta pärinevad alles XVI sajandi esimesest poolest (1518.a.), millle kohaselt oli Kihnu saarel 5 küla: Sääre-, Leppiste- (hilisem Lemsi), Rootsi-, Lina- ja Metsküla (kahe perega kääbusküla, mis hiljem (1610) liideti Rootsikülaga), kokku 19,5 adramaad 58 leibkonnaga. Et asustus XVI sajandi alguses oli juba põlisilmeline, on Kihnu ajaloovanema perioodi uurijad (L. Leesment, P. Nurmekund jt) oletanud selle vanust paarisajale aastale ning püsiasustuse tekke paigutanud XIII sajandi lõppu või XIV sajandi esimesse poolde.
16.saj. kuulus Kihnu Saare-Lääne piiskopkonna Audru ametkonna rannavakusse. Maksud õiendati Audru piiskopimõisa kaudu. Kohustuste täitmise järele valvas kubjas. 1530 a pantis piiskop saare Riia doomdekaanile. Pärast orduriigi langemist kuulus Kihnu algul Taanile, siis vaheldumisi Poolale, Venemaale, Rootsile. Liivi sõja lõppedes kehtestasid rootslased saarel luteri usu ja likvideerisid katoliiklikud piiskopkonnad. Kiriklikult kuulus saar eelneval ajastul Vana-Pärnu, hiljem Audru kihelkonda. Kirikut ja preestrit saarel ei olnud, kirderannas paiknes vaid köstri teenindav kabel (selle asupaigas täna kohanimi Vanakiriku). 17.saj. siirdub Kihnu Tõstamaa kihelkonna koosseisu ja 1642 a ehitatakse saarele Tõstamaa abikirik. 1680 a saab Kihnu jälle alalise vaimuliku - kaplani, kuid juba 1689 a jääb saarele jälle vaid köster. 1624 a revisjoni järgi kuulub Kihnu koos Tõstamaa mõisaga Rootsi riigile kui endise piiskopi õiguste pärijale, otsealluvusega Pärnu lossile. Revisjonis on märgitud neli küla - Sukrekill, Lemstikill, Rohtsekill ja Linakill. Mainitakse 45 talu 83 meeshingega. 1627 a moodustati Pärnu krahvkond, mis hõlmas ka Kihnu ning mille valdajaks sai krahv von Thurn ning järgnevalt tema pärijad. 1661. aasatl läks Kihnu saar kui Pärnu krahvkonna osa Rootsi riigimehele Magnus De la Gardiele vastutasuks temalt äravõetud Kuressaare eest. 1680 a tagastati Kihnu reduktsioniseaduse kohaselt taas Rootsi
riigi alluvusse. Seega oli saar 53 aastat eravalduses. Esimesed
teated Kihnu (Kühno) kroonumõisast, mis asus saare loodepoolses
osas, on pärit 1684 aastast. See oli väike riigimõis,
mida haldasid rentnikud- reservohvitserid või Pärnu
kaupmehed. Esimeseks rentnikuks oli leitnant Karl Friedrich Lilienfeld,
viimasteks rentnikeks olid Graebnerid.
Põhjasõja tagajärjel läks Liivimaa, sealhulgas ka Kihnu Venemaa alluvusse. Põhjasõja järel puhkenud katkust pääses vaid 50-60 inimest. Kihnu olukord peale Eesti liitmist Venemaaga jäi esialgu üldjoontes samaks, kui enne. 1782 a oli Kihnul 42 talu 433 elanikuga. Endine rahvaarv taastus juba umbes 1780 aastaks. Samal ajal hakati ka Eestist võtma sõjaväeteenistusse nekruteid. Peale 25-aastast, hiljem 15-aastast sõjaväeteenistust naasnud soldatitele ning Vene-Türgi sõjast (1877/78) osa võtnud kihnlastele eraldati riigimaast väike maatükk nn. soldatikoht (algul 17 väikekohta). Ajapikku kogunes neid nii palju, et moodustus uus küla - Turuküla saare keskel. See oli kehvikute küla, nimetuseks sai Turuküla (vanima talu nimetuse järgi). Muudatusi on aegade vältel toimunud ka Kihnu kiriklikus kuuluvuses. 1530. aastast pärinevast ürikust selgub, et Kihnu saar (Holm Kyna) kuulus Vana-Pärnu kihelkonda. Luterlik kirikureform jõudis Kihnu Rootsi valitsuse algul. Ehitati uus kabel umbes praeguse kiriku kohale saare keskel. 1624. aastal asutati Pärnu krahvinna von Thurn Valsassina initsiatiivil samasse abikirik, mis allus Audru kirikule. Abikirikus töötas köster ja Audru pastor käis seal jutlustamas. 1680. aastal eraldati Kihnu kirikule summa kohaliku kirikuõpetaja palgaks ja samal aastal märgitakse ka esimest kaplanit. XVIII sajandil allus Kihnu kiriklikult Tõstamaale ning seal käis jutlustamas Tõstamaa pastor. 1840. aastatel haaras ka Kihnut Liivimaa kubermangus levinud usuvahetusliikumine. "Keisri usku" mineku puhul lubati rahvale majanduslikke soodustusi, eelkõige maad. Valdav osa kihnlasi siirduski paarikümne aasta jooksul apostlikku õigeusku. 1848 a astutati Kihnus iseseisev õigeusu kogudus, saarele asus preester. Sellest ajast sai Kihnu kiriklikult Tõstamaast sõltumatuks. Uuele kogudusele uut kirikut ei ehitatud, mistõttu peeti jumalateenistusi algul mõisahoones. Hoolimata sellest, et Kihnule jäi edaspidigi 20-30 luterlast eesotsas köstriga, anti tsaari ukaasile toetudes luteriusu abikiriku kivist hoone (ehitatud XVIII sajandi lõpul) 1849.a. üle vene õigeusu kogudusele. Kiriku ümberehitamine uue usu tarbeks lõpetati 1862 a, mil jumalateenistused siirdusid kirikusse. Uuskogudus sai maad Kihnu riigimõisa valdustest 1856.a., hiljem anti kogudusele maad juurde, sealhulgas ka Sangelaid. Otsesed majanduslikud soodustused usuvahetajatele jäid aga tulemata nagu mujalgi. 1887. aastal likvideeriti Kihnu riigimõis, selle maad jagati endistele soldatitele, mõisa teenijatele ja kirikukoolile. Mõisa keskuse maadest moodustus Mõisaküla. Haridustöö alguseks on Kihnul 18. saj. keskpaik, mil kool juba tegutseb. Koolimaja puudusel käisid lapsed köstri kodus õppimas. 1863 a asutati nelja õppeaastga kirikukool. Algul õpiti piirivalvekordonis, hiljem uues kiriklas. Peale mõisa likvideerimist asus kool mõisahoonesse, mis 1892 lammutati ja mille materjalist ehitati kiriku lähedusse koolimaja, milles kool töötas 1972 aastani. Kihnlaste hulgas võrsus palju meremehi. Ainsaka enne I Maailmasõda veidi rohkem haridust saanud meremeheks oli kaugsõidutüürimees Jaan Uuetoa, kõige kuulsamaks aga tema vend Enn Uuetoa - kihnu Jõnn (1848-1913), samuti Jaan Oad. Arstiabi andmine oli sel ajal külatarkade tegevusvaldkond. Haigeid tohterdasid ka preestrid, eriti oli neist hinnatud F.Dubkovski (töötas Kihnul aastatel 1905-1920). Postiühendus mandriga oli olemas juba 19 sajandi keskel. Tõstamaa randa asustati Kihnu perekond, kellele anti sealsamas ka postitalu. Pere ülesandeks oli toimetada post Tõstamaalt Kihnu ja sealt tagasi. Hiljem pandi postiveokohustus Kihnu taludele (koos postitaluga oli Kihnu valla suuruseks 19,2 km). XIX sajandi teisel poolel elavnes laevaliiklus ja merekaubandus. Hakati ehitama laevadele ohutuse tagamiseks tuletorne. Nii püstitati tuletorn ka Kihnu lõunatippu 1865 a. See sai mandriga telefoniühenduse 1898 a merepõhja paigaldatud kaabliga. 1905-1907 a revolutsioon kajastus Kihnus vaid rahvakoosolekutega. I Maailmasõda puudutas Kihnut vaid riivamisi. Sellegipoolest hävines kogu saare laevastik. Umbes 30 alust uputati Irbeni väina takistamats sakslastel sealt miinide välja traalimist. Mõned laevad sattusid merel sakslaste kätte, kes need põletasid, osa laevu uputati Pärnu jõe suudmesse. 1918 a oli Kihnul Saksa mereväe sidepost ja piirivalveüksus. I Maailmasõja eel küündis Kihnu elanike arvüle 1200. Hoolimata ülitihedast asustusest võib elatustaset selle aja kohta hinnata rahuldavaks. Palju mõjus sellele meresõidu hoogne areng. Enne sõda oli kihnul 60 laeva. Lõuna-Eestis kujunes vallavalitsus välja XIX sajandi algul tekkinud vallakohtutest (ametlik nimetus - kogukonnakohus), mis omasid mitmeid administratiivseid funktsioone. Balti kubermangude kodanlik vallareform võeti vastu 1866. aastal. Vastavalt sellele seadusele tuli igale vallale valida vallavalitsuse ametimehed: vallavanem, tema abid, volikogu, valla kohtumehed ja magasiaida järelvaataja. Igal aastal valiti ümber 1/3 volikogu liikmetest, vallavanem valiti 3 aastaks. Vallavanemale, tema abile ja vallakirjutajale pidi volikogu palga määrama. Kihnu vallavanema minimaalpalgaks pidanuks seaduse järgi olema 21 rubla 55 kopikat, vald maksis talle aga ainult 1 rubla (1891-1900), edasi tema palka veidi tõsteti (1901-1902 - 16 rubla, 1903-1905 - 25 rubla). Võrdluseks: Tõstamaa vallavanema palk oli 1894-1905 100 rubla. Vallavanema abi palk Kihnus oli 1 rubla (1884-1905), vallakirjutaja oma 175-300 rubla. Vallavalitsus puutus oma igapäevases töös kokku oma valla probleemidega. Samuti tuli tal suhelda teiste valdade omavalitsustega, aga ka riigivõimu, kiriku ja kohtu esindajatega ning lahendada vallaliikmete probleeme, mis olid seotud sõjaväeteenistuse kohustusega. Vallavalitsus allus kihelkonnakohtule, alates 1889. aastast aga talurahvaasjade komisjonile. Pärnumaal oli 2 talurahvaasjade komisjoni piirkonda ning Kihnu vald kuulus I jaoskonna komissari võimupiirkonda. 1922 a oli Kihnul 1110 elanikku. Hakati taastama laevastikku, 1929 a oli Kihnul taas üle 40 laeva. Veeti kive Tallinna ja Pärnu sadama ehitusele, ka Riiga, kuid vajadus selle järele langes. Seetõttu tuli rohkem tegelda kalapüügiga. Sadamatena kasutati iga küla all leiduvaid sobivaid varjulisi kohti. Laevad seisid ankrus rannast kaugemal. Eriti hädas oldi laevade julgestamisega. Tihti kiskus tuul laevad lahti ja tormid vigastasid neid. Tarvituselevõeti ka mootorpaadid. 1930 a oli saarel 126 aeru- ja 114 purjepaati. Tõsise hoobi andis kihnlastele 1929-33 a majanduskriis, paljud laevad jäid tööpuudusel seisma, osa müüdi maha, osa vananes. Järgi jäi vaid paarkümmend väikest purjekat. Olukorda püüti leevendada hädaabitöödega. Kihnu hakati ehitama sadamat. Sadamakohaks valiti Saaru nina. Sinna ehitati 60 m pikkune kivimuul, mille äärde võis randuda ligi kahemeetrise süvisega laev. Sadam valmis 1937 a. Põllumajanduses kehtis ikka veel rootsiaegne nöörimaade süsteem. Põllud ja heinamaad olid külade viisi kolmes nurmes, kus igal perel seitse kitsast riba. Karjamaa oli külal ühine, peredele jaotamata. Ainult Turu ja Mõisakülal olid maad algusest peale krunditud, need olid aga väga väikesed, ainult 3 ha suurused, mis üldilmet ei muutnud. Kõik see takistas ajakohast maaharimist. Hoolimata sellest tungisid uuendused ka Kihnu põllupidajateni. Kasutama hakati vedruäkkeid, raudatru jms. Viljapeksuks oli muretsetud kolm viljapeksumasinat, tuulikud vahetas välja mootorveski. Maaomanikud hakkasid taotlema maade kruntimist, mis lõpetati 1939 a sügiseks. Uus süsteem parandas muidugi maaomanike olukorda, kuid maatameeste olukord halvenes veelgi. Neile lubati kompensatsiooniks karjatada oma loomi riigimetsas. Kihnut võib iseloomustada väikemaaomanike saarena. Keskmine talu oli 6 ha suur. Eriti väikesed olid Turu- ja mõisaküla maad. Ainult kahel talul oli üle 20 ha maad. Kihnul oli puudus loomasöödast ja leivaviljast. Nii vilja kui heina tuli mandrilt ligi pool vajalikust sisse vedada. Põllumajanduse madal mehhanisseritus nõudis küll rohkesti tööjõudu, ometi ei jätkunud kõigile tööd. Mehed töötasid peamiselt kaluritena, tüdrukud otsisid tööd mandrilt enamasti suvilistena. Ülerahvastus ja majanduslik depressioon sundisid kihnlasi otsima elamisvõimalusi väljastpoolt, kusjuures eelistatud olid siiski mereäärsed alad. 1930-ndate aastate keskel jaotati lähedalasuv manija saar väikesteks kalurikohtadeks, mis anti kihnlastele. Sinna asus elama 20 peret, millega Kihnu elanikkond vähenes saja inimese võrra. Saarel elas sel ajal 1100 inimest. Kuid sedagi rahvast ei suutnud saar enam toita. Kauplus oli Kihnul juba XIX sajandi lõpul. II Maalilmasõja alguseks oli kihnul 4 kauplust. Edasiminek toimus ka haridusalal. 1925 a hakkas senise neljaklassilise kooli asemel tööle 6-klassiline algkool. Neli noormeest lõpetas mandril keskkooli, mõned õppisid mere- ja kalanduskoolis. 1920-ndate aastate lõpul seadti ametisse õde-ämmaemand, kes andis ka esmaabi. Nii oli II Maailmasõja puhkemiseks kujunenud soodne lähtealus saare majanduslikuks eduks (sadam, maakorraldus). Peamiseks teguriks jäi ülerahvastatus. Nõukogude võimu üheks esimeseks ettevõtmiseks oli nn maareformi läbiviimine. Maafondi saadi ca 70 ha maad, peamiselt kiriklalt. Maasoovijaid oli aga pea paarsada. Olukorda püüti lahendada sellega, et osale maasoovijaist anti maad mandril. Siiski jäi maapuudus Kihnul valitsevaks. Saksa okupatsioonivõimud tühistasid nõukogude reformid. Sõja lõppedes olukord taastus. Sõjategevus puudutas kihnut otseselt vähe, kuid sõjakahjud olid suured. Lõplikult hävitati kihnlaste purjelaevastik. Naasvate nõukogude võimude eest põgenes pea kolmandik elanikkonnast. Saarele jäi vaid üle kuuesaja inimese. Peale sõda rahva elujärg tasapidi paranes. Kalastamine muutus peamiseks tegevusalaks. Saak osteti ära kohalikus kokkuostupunktis. Langes ära kalasoolamise vajadus ja müügilevedu. Üha enam hakati räimi püüdma seisevnootade ehk kakuamidega. Suurenes mootorpaatide arv. 1949 a märtsiküüditamine saart peaaegu ei puudutanud, kuid oluliseks murranguks oli kalurikolhoosi "Nõukogude Partisan" moodustamine sama aasta kevadel. Maad ühistati. Kõrvuti rannapüügiga hakati kalu püüdma ka traallaevadega kogu Läänemere ulatuses. Osa saagist töödeldi kolhoosi suitsutsehhis. Kalapüük moodustas ca 90 % kolhoosi käibest, kalureid oli 120 ümber. Põllumajandusega tegelesid peamiselt naised, kolhoosi masinapark likvideeris suuremad käsitsitööd. Hobust kasutati peamiselt isiklikes majapidamistes. Kolhoosi eestvedamisel süvendati sadam 4 m sügavuseks ja täiendati randumissildu. Ehitati sigala, karjalaut ja viljakuivati. Samal ajal valmis rahvamaja (1950 a), hüdreometeroloogiajaam, koolimaja (1972 a) ja sidejaoskonna-külanõukogu hoone (1972 a). Vanas koolimajas asutati 1972 aastal muuseum. Hulgaliselt püstitati elamuid. Ehitati võõrastemaja "Rock-City". 1973 a likvideeriti saarel kolhoos ja Kihnu muudeti kalurikolhoosi "Pärnu Kalur" osakonnaks. Sellest ajast kaotasid kihnlased viimase võimaluse oma asjade üle ise otsustada. Saarel paiknevaid organisatsioone ja ettevõtteid juhiti mandrilt. Kuna nende peamine huvi oli oma allüksuste head majandusnäitajad, mida saare tingimustes oli raske saavutada (eraldatus, täiendavad transpordikulud jne), siis püüti loomulikult oma ebatõhusat tegevust saarel piirata, selle asemel, et otsida saare jaoks sobivaid tegevusvorme. Praegu on saar muutunud populaarseks sihtkohaks paljudele puhkajatele. Rahvaarv langes, kuid on viimastel aastatel jälle stabiliseerunud. Kooliõpilaste arv 1979/80 õ.a oli 113, 1985/86 õ.a 87, käesoleval aastal 65 õpilast. Rahva haridustase tõusis. Paljud noored omandasid keskhariduse mandril, paljud lõpetasid kõrgkooli. Sporditöö saarel praktiliselt puudus, kuna selleks sobivat saali ei olnud. Rahvamaja ringide töö polnud eriti aktiivne. 1974. a võeti vastu ENSV ÜN Presiidiumi seadlus "Eesti NSV asulate, linnade, alevite ja külade kategooriasse arvamise kohta" ning kehtestati 1.I 1975 a vastavasisuline põhimäärus. Selle põhimäärusejärgse tegevuse tõttu likvideeriti Kihnul Turuküla ja Mõisaküla. Majapidamised jaotati ülejäänud nelja küla vahel, mis ametlikult eksisteerivad ka tänapäeval. Lagunenud nõukogulikud struktuurid jätsid jälje saare majandusse, mis oli 50 aastat orienteeritud tsentraliseeritud "ülalt"- juhtimisele. Taastati omavalitsus - vald. Asuti kavandama saare arengut turumajanduse tingimustes. Alustati munitsipaliseerimist ja erastamist. Algas maareform - maade tagastamine õigusjärgseile omanikele. Kihnu asustus on aegade vältel läbinud tõusu- ja mõõnaperioode. XVI sajandi lõpuks oli rahvaarv oluliselt vähenenud, mida ilmselt põhjustasid Vene-Liivi sõja sündmused. Teatavasti toimusid 1575. ja järgnevatel aastatel Pärnu ümbruses võitlused Poola, Vene ja Rootsi vägede vahel. Pärnu linn ja selle ümbruskond vahetasid lühikese aja jooksuloma valdajaid. B. Russow mainib 1575. aastal põgenike siirdumist sõja jalust ka Kihnu saarele, kust nad aga kinni võetud ja Rootsi viidud. 1590. aasta Poola-aegse revisjoni ajal (st pärast Liivi sõda) on leibkondade arv Kihnus olnud ainult 28, 1601. aasta Rootsi maarevisjoni andmeil 38, 1624. aastal 45, 1638. aastal 50, 1684. aastal (1684. a maaraamatu andmed) 79. 1697. a suure ikalduse aastal suri Kihnus nälga 59 inimest. 1701. aasta konsistooriumi kirjas Liivimaa kindralkubernerile oli märgitud,et Kihnus oli 60 talu, ligi 400 hinge. Taas vähenes kihnlaste arv oluliselt suure katku ajal aastail 1710-1711. 1715. aasta revisjonis märgiti Kihnus 15 talu ja 70 inimest, neist põlisasukaid 64. 1758. aastaks oli aga talude arv kasvanud juba 60-le, hingi 208. Seega oli elanikke poole vähem sajandi algusega (1701. a) võrreldes. Järgnevalt nende arv aga kasvab pidevalt. Nii oli neid 1782. aastal 433, 1804. aastal 448. 1818. aastal oli Kihnus 469 inimest, neist 241 meest ja 228 naist, 1850. aastal 653, neist mehi 293 (talusid oli 60, asunduskohti 15), 1858. aastal oli elanike üldarv 680, neist 305 meest ja 375 naist. XIX sajandi lõpul on teadaolevail andmeil Kihnust välja rännanud 47 inimest, neist 7 Häädemeestele, 13 Pärnu, 2 Tallinna, 1 Apja. Kaugsõidu meremeestest jäi 16 elama Ameerika Ühendriikidesse (enamasti ehitustöölistena New Yorki), 1 Belgiasse. Venemaale siirdus 5 inimest (ERM TA 369, 13-21). Eesti Vabariigi aastail läbiviidud rahvaloenduse andmeil oli Kihnus 1922. aastal 1113 elanikku (499 meest ja 611 naist), 1934. aastal 1056 (ilma kaugsõidu meremeesteta). 1920. aastatel on Kihnust mandrile elama asunud 36 inimest (14 meest ja 22 naist). Eesti Vabadussõjast osa võtnud kihnlastele eraldati mandril 10 asundustalu, kuhu asusid elama 20 inimest (10 meest ja 10 naist). Veel on teada, et neil aastail on siirdunud Pärnu 10 ja Tallinna 4 inimest (ERM TA 369, 25-33). 1936. aastal loodi Pootsi mõisale kuulunud Manija saarele kalurikohad, kuhu asus Kihnust elama 79 inimest, neist 40 meest ja 39 naist (ERM TA 369, 47). Välismaal on vabariigi aastail oma uue kodu leidnud 13 Kihnu meremeest, neist 2 on asunud NSV Liitu, 8 Ameerika Ühendriikidesse, 2 Kanadasse, 1 Prantsusmaale (ERM TA 369, 35-37). 1941. aastaks oli rahvaarv vähenenud 928-le. Teise maailmasõja aastail vähenes elanike arv Kihnus
oluliselt, eriti 1944. aastal seoses asumisega Ruhnu saarele (kokku
22 inimest, neist 11 meest ja 11 naist) ja emigratsiooniga välisriikidesse.
1979. aasta rahvaloenduse andmeil oli Kihnus 664 elanikku, seisuga 1. jaanuar 1996 oli Kihnu valla nimestikus 575 inimest (270 meest ja 305 naist). Kahjuks puuduvad seni kirjalikult tõestatud andmed Kihnu saare algsete asukate päritolu kohta. Keeleliselt kuulub Kihnu saarte murde piirkonda, kusjuures Kihnu murrak moodustab ülemineku saarte murrakult lääne murrakutele. Ühistele murdejoontele toetudes on A. Saareste avaldanud arvamust, et kihnlased võivad pärineda Ida-Saaremaalt või Muhust. Samas rõhutab ta ka Kihnu murraku tihedaid sidemeid Varbla ja Tõstamaa vanema keelega. Kuna kihnlaste kõnele on iseloomulik tugev rootsimõjuline lauseintonatsioon ja Rootsiküla (Rotzkull) nimetus esineb esimestes kirjalikes allikates juba XVI sajandi esimesest poolest alates, on rida Kihnu ajaloo jälgijaid (C. Russwurm, T. Hjärne, E. Kunik, T. Arens jt) oletanud varasemat rootsi asustust Kihnus. Eitaval seisukohal on olnud A. J. Sjögren, P. Nurmekund, L. Leesment, T. Saar. Arhiivides leiduvatele nimeloenditele toetudes võib kindlalt väita, et Kihnu esiasukad olid eestlased, kelle kõrval esines vaid üksikuid teisi, nagu 1518. ja 1544. aasta vakuraamatus rootslased Rothse Jurgen, Rotse Jaco Rootsikülas, liivlased Dirick Lyve Linakülas ja Jacob Kuralasepoick Säärekülas. Rahvuse lisamine nimele juba isegi laseb oletada, et neid oli vaid üksikuid. Traditsioonilises tootmiskultuuris oli Kihnul möödanikus ühisjooni Lääne-Eesti ja saartega. Tuginedes kihnlaste põliste tootmisalade võrdlevale analüüsile, näeme kõige enam ühtekuuluvust Tõstamaa ja Audru rannikualadega, mis võiks olla tingitud mitte ainult territoriaalsest lähedusest ja administratiivsest alluvusest, vaid võiks viidata ka asustuse päritolule. Et mõista mõjustusi nii materiaalses kui vaimses kultuuris, pakuvad huvi ka immigratsiooni küsimused Kihnus aegade vältel. Rahvapärimuse järgi on Kihnu saar kolm kuni seitse korda päris tühi olnud või jäänud järele vaid üksikud inimesed (~pered). Uusi elanikke toodud mitmelt poolt, nii Tallinna- kui Tartumaalt, mõnede arvates Muhu saarelt ja Rootsist, teiste järgi Karugalt (Tõstamaa khk), Torist, Mihklist, Viljandist. Räägitakse ka rootslaste (ruhnlaste, rootsi sõjavangide) toomisest Kihnu. Saare tühjaksjäämine on muidugi rahvaluuleline liialdus, kuid nagu nähtus eelkirjeldatud revisjonikirjadest, on rahvaarv küll järsult langenud sõdade ja katkude tagajärjel. Tõenäoliselt on see aga taastunud ikkagi loomuliku iibe teel, kuigi üksikuid perekondi on tulnud mitmelt poolt ja eri aegadel. Nii on 1624. aasta revisjoni andmeil Kihnu asunud kolm peret Saaremaalt ja üks Ruhnust. Teistes Rootsi-aegsetes revisjonikirjades pole küll otseseid andmeid uustulnukate kohta, kuid mõningat sisserännet lubavad oletada neis esinevad uued nimed. Nii on 1638. aasta revisjonikirjades neli peremeest nimega Igglan, Igglen, mis on vanem murdeline vaste sõnale hiidlane. (Hiidlaste traditsiooniliseks rändpüügipaigaks in väga kaugetest aegadest olnud Pärnu laht. Kalastati Pärnust Pootsini, kuid ka Sorgu saarel. Samadel aladel kalastasid ka kihnlased.) Nagu selgub XVIII sajandi revisjonidest (1715. ja 1724. a), on pärast katku mujalt Kihnu tulnud ainult kolm peret: üks Ruhnust,teine Helmest Hummuli mõisast ja kolmas Harjumaalt Parila mõisast. XIX sajandi keskpaiku on Kihnu asunud elama üks perekond Tartumaalt Rannust (1846) ja kaks perekonda Viljandimaalt Arussaarest (1847). MAJANDUS Kihnu traditsioonilisel tootmiskultuuril oli minevikus kõige enam ühisjooni Lääne-Eesti mandrialaga ja saartega. Seejuures asus Kihnu otsekui nende kahe piirkonna ristumiskohal. Kihnus esines jooni, mis olid omased mandri lääneosale, puudusid aga saartel või vastupidi, aga ka mõlematele aladele ühiseid. Kalastuses on ühiste kalavete tõttu kõige tihedamad olnud sidemed Pärnu lahe äärsete aladega. Nii näeme siin sarnasust selliste põliste püügivahendite juures nagu kalda- ja jäänoot (Pärnu rannik), tooseraua paigutamist paadi keskele (Pootsi), võrgu kudumist ühe silmaga (Tõstamaa) jm. Kalastusalase kombestikuga võib leida ühisjooni Pootsist, Tõstamaalt, Audrust, Ridalast, Martnast, Jaanist, Pöidest, Kassarilt. Hülgepüügi alal moodustas Kihnu ühise terviku Ruhnuga nii püügivahendite kui ka püügiviiside osas. Kui enamik mõjustusi siin on ilmselt Ruhnu-poolsed (seal tegeldi hülgepüügiga ulatuslikumalt), siis suhteliselt hilise (XIX sajandi keskpaik) hülgevõrgu puhul on see olnud vastupidine (kihnlased ise on selle arvatavasti saanud Gotlandilt). Põllumajanduses oli rohkesti ühisjooni Lääne-Eestiga,
eriti aga lähedaste alade - Tõstamaa ja Audruga. Viimastega
olid sarnased põlised põllutööriistad, nagu
põhjaeesti tüüpi harkader ning kaherealine pakkäke
(nii konstruktsioonis kui terminoloogias). Eelkõige tingisid
seda muidugi sarnased mullastikuolud, mis on ju üheks oluliseks
teguriks põllutööriistade kujunemisel. Suhteliselt hilja asustatud Häädemeeste rannikuga me
selliseid ühisjooni vanas rahvakultuuris ei näe. Küll
aga ilmnesid need XIX sajandi teisel poolel käsitöö
alal, eriti paadi- ja laevaehituse osas (nii konstruktsioonis kui
terminoloogias). Kui kihnlased alustasid ulatuslikku laevaehitust,
tuginesid nad oma traditsioonilistele kogemustele paadiehituses,
lähemalt laevaehitustöödega tutvusid nad aga Häädemeeste
rannikul, kus nad algul töötasid ka Saaremaa laevameistrite
juhtimisel. Seega oli siin tegemist suhteliselt hiliste Edele-Eesti
ja Lääne-Saaremaa ühismõjutustega. Laevajuhtimisload
sai enamik Kihnu meremehi Heinaste merekoolis. Rahvapärimuste kohaselt on kihnlased selliste laevadega viinud
Riiga ja Pärnu hülgerasva, -nahku, elussigu ja hanesid.
Mandrilt, peamiselt Häädemeeste rannikult on nad toonud
küttepuid ja ehitusmaterjale, Rootsist (peamiselt Gotlandilt)
aga soola, rauda ja käiasid. Vana tava näib olevat kihnlaste põllumajanduslikel ulgtöödel käimine. Lapsed olid karjasteks, tüdrukud ja naised teenisid suvilistena ja päevatöölistena (heinategemisel, kartulivõtmisel); aastateenijatena töötasid kihnlased mandril harva. Kõige enam käisid mandri taludes maatainimesed, ent ka noored neiud taludest. Vajaliku viljalisa saamiseks käisid Kihnu kalurid talvel (sii, kui lahejää kandis) koos naistega oma kala saaki realiseerimas (nn räämereesid, muareesid e vilja kerjämine räämete eest). Need maareisid ulatusid küllaltki kaugele -Torisse, Vändrasse, Viljandisse, Põltsamaale, Valka, Paidesse. On käidud isegi Lätimaal - Lemsalus, Ruhjas ja Volmaris. Mandrilt muretseti talvel metsamaterjali nii kütteks kui ehitustööks. Mandril käisid kihnlased ka laatadel - Pärnus, Selis, Audrus, Kastnas. Sõude- ja purjepaatide ajal tuli sageli rannakülades tormipaos viibida. Halbade ilmadega jäid laadalised vahel paariks nädalaks ära. XIX sajandi teisel poolel tõusis Kihnu majanduselus kindlalt esiplaanile merendus. Peamist osa selles hakkas etendama kivivedu. Veod toimusid Riiga, Liepajasse, Tallinna ja Pärnu (Waldhofi vabrikule ja tänavate sillutamiseks). Esimese maailmasõja algaastatel ehitati veel Rohuküla sadamat, kuhu kihnlased vedasid jälle rohkesti kive. Vana kohaliku käsitööharu, paadi- ja laevaehituse osatähtsus kasvas senisega võrreldes mitmekordseks. Rannarahvale omane tööjaotus - mehed merel, naised põllul - süvenes veelgi. XX sajandi alguses tõusis merenduse osatähtsus Kihnu majanduselus oma kõrgpunkti. Lisaks nn kivilaevadele muretseti ka mõned suuremad laevad, millega tehti kaugemaid reise. Mõnevõrra harrastati salakaubavedu (peamiselt piirituse vedu). Noored mehed teenisid sageli madrustena välismaa kaugsõidulaevades. Esimese maailmasõja aastail aga hävines enamik Kihnu laevadest. Mõned rekvireeriti ja lasti põhja väinade, eelkõige Irbeni väina sulgemiseks, osa purunes sõjategevuses. Sõjakeerises hävis 45 kihnlaste laeva, mis moodustas nende laevastiku paremiku. Sõja lõppedes jäi tegevusse 19 laeva, neist vaid 6 olid enam-vähem korras, ülejäänud aga vajasid tugevat remonti. Nii paisati Esimese maailmasõja aastail Kihnu senine majandus
täielikult segi. Mõningad uuendused toimusid ka põllumajandusliku inventari osas: harkadra kõrval hakati kasutama hõlmaga raudatru, rukkilõikusel tõrjus lühivarreline vikat kõrvale sirbi; võeti tarvitusele hobujõul töötav rehepeksumasin, linavarte murdmiseks linamasin.
1920. aastatel katsetasid kihnlased mitmete tootmisaladega. Kõigepealt
püüti taastada purjelaevastikku kaubavedudeks (metsa-,
kruusa- ja kiviveoks). Uueks hoobiks Kihnu merendusele kujunes ülemaailmne
majanduskriis. Sellega seoses langesid prahiveohinnad, kadus nõudmine
rannavedudele. Kihnlaste vaevaga taastatud purjelaevastik jäi
täiesti tööta. Paljud olid sunnitud oma laevu väga
odava hinna eest müüma. Purjelaevadel puudus edasine perspektiiv.
Üha enam arenes neil aastail Eesti mererandadel auru- ja mootorlaevastik.
Põllumajanduses võib Eesti Vabariigi aastail täheldada mõningaid arengutendentse uudsemate kultuuride (nisu, porgandid, kurgid, kõrvitsad) kasutuselevõtmise ja masinate (tuulamismasin, mootori jõul töötav rehepeksumasin) rakendamise osas. Nöörimaade ja kolmeväljasüsteem jäi Kihnus püsima kuni 1934-39. aastatel läbiviidud kruntimiseni. See asjaolu raskendas omakorda ka uue põllumajandustehnika kasutusele võtmist, maaparanduse läbiviimist ning dikteeris nn põllusunduse, so kõikidel põllulappidel põllutööde üheaegse kulgemise, ja soodustas vanade kogukondlike tavade püsimist. Küla heinamaad olid ühes tükis. Perede kaupa oli heinamaa jagatud ribadeks nagu põlludki. Küladele kuuluvatel laidudel tehti hein aga ühiselt ja jaotati liisutamise teel. Karjamaad olid külade kaupa ühised. Karjast ei olnud vaja, sest kõik põllud, heinamaad ja õued olid piiratud aedadega, et loomad sinna ei pääseks. Koduse tarbevara ja rõivaste valmistamine jäi enamasti veel kodukäsitöö raamidesse, kuid siingi kasvas aegamööda vabrikutoodete osatähtsus. Nii näiteks lasti villu kraasida, kangaid vanutada ja värvida Pärnu tööstusettevõtetes, laudu saeti Tõstamaa ja Vaiste saevabrikutes jms. Kihnule iseloomulik oli ka see, et tootmiskollektiividesse-seltsidesse ei võetud osanikke väljastpoolt saart.
1949. aastal rajatud kalurikolhoosi "Nõukogude Partisan" sissetulekust moodustas kalapüük 90%, põllumajandussektor 10%. 1973. aastal liideti "Nõukogude Partisan" Kihnu osakonnana kalurikolhoosiga "Pärnu Kalur". Jõukas gigantkolhoos kandis küll saare energiamajanduse, transpordi ja muud mittetootliku sfääri kulud, kuid tagaplaanile jäid sotsiaalprobleemid. Süvenes tööpuudus, ka meestele ei leitud rakendust. See tekitas sotsiaalse kriisi ilminguid, alkoholismi ja soodustas parema tööjõu väljavoolamist. Saarelt lahkus ka palju noori, kuna elu- ja töötingimused mujal osutusid paremateks. |
