tagasi

TRADITSIOONIDEST PIKEMALT

:: Kihnu pulmad
:: Juõdud
:: Naiste-meeste suhted
:: Rahvarõivad
:: Kihnu murrak
:: Tähtpäevad

Kihnu pulmad

:: Kosjad

Enne pulmi on Kihnus kombeks kosjas käia. Peigmees ja peiupoiss lähemate sugulastega lähevad kosjaõhtul pruudi poole. Peigmees viib viinad ja pruudi poolt on söögid. Pruudi pool on koos palju külatüdrukuid. Pruut koos teiste tüdrukutega võtavad suurrätid üle pea ja peigmees peab nende seast oma pruudi üles leidma. Pruut üles leitud, hakatakse tantsima, siis süüakse, juuakse ja tantsitakse kuni hilisööni välja. Peigmees jääb pruudi poole ööseks ja kui talle siis kosjaõhtu lõpuks vöö ulatatakse, siis on kosjad vastu võetud. Pärast kosje võib hakata mõtlema pulmadele, mis tavaliselt peetakse järgmisel suvel.

Kui kosjad on peetud, hakatakse hoolega mõtlema veimevaka peale. Kui pole veel nii palju käsitööd tehtud, kui on vaja peigmehele ja tema sugulastele jagada, korraldatakse nuõrikumaja: kõik küla naised kutsutakse kokku, neile antakse lõngakerad kätte ja öeldakse, mida tuleb kududa või punuda. Koos kootakse ja lauldakse, hiljem tulevad poisid ja hakatakse tantsima.

:: Pulmad

Kihnu pulm ühendab endas pulmakombestikuga seotud suulise rahvaloomingu (regilaulud, ütlemised, soovid) ja käsitöö (veimevakk), olles üheks olulisemaks kohaliku rahvakultuuri väljundiks. Et perre sündinud tütarlaps võiks aastate pärast väärikalt mehele minna, on ema ülesanne õpetada tütar käsitööd tegema.

Kevadel, kui ilmad soojenevad, lähevad pere meheleminekuealised tüdrukud aita magama, vanemate silma alt ära. Selle tulemusena võtab nii mõnigi mees sügisel kosjatee jalge alla.

Juhul, kui nii poiss kui tüdruk on kihnlased, on pulmad kahepoolsed, st nii peigmehe kui pruudi pool on oma pidu. Pulmad kestavad kolm päeva, mis algavad noorpaarile, kes Pärnust registreerimiselt saabub, sadamasse vastu minemisega. Tänapäeval on taas sagedane ka kiriklik laulatus Kihnu õigeusu kirikus. Sellele järgneb 3 päeva jooksul rikas kombestik regilaulude saatel: lava tagant vällä laulminõ mõlemas pulmamajas, veimekirstu peigmehe koju viimine, veimede jagamine, nooriku ehtimine ja tantsitamine esimesel päeval; pulmasaun, nooriku poenksõ taotaminõ, nuõrikukannika jagamine ja pulmakadrid teisel päeval; kolmas päev on koristamise ja peo lõpetamise päev.

Pulma kutsutakse sugulased, naabrid ja sõbrad. Noori tüdrukuid, kes söökidega kamandavad ja koristavad, veimi jagada aitavad ja hoolega tantsu löövad, kutsutakse umbrukateks. Tähtsad ametimehed on veel kink - joodava eest vastutaja, peiupoiss - peigmehe parim sõber, raudkäsi oma naisega, veli (nooriku vend või mõni noorem sugulane). Tänapäeva noored kihnlased eelistavad elada vabaabielu, seetõttu hakkab pulmatraditsioon tasapisi hääbuma. Ilmselt on põhjuseks elukalliduse tõusmine ja väärtushinnangute muutumine, mistõttu viimase nelja aasta jooksul pole pulmi peetud.

Juõdud

Kihnu apostliku õigeusu kogudus on peaaegu võrdne Kihnu elanikkonnaga, sest laste ristimise traditsioon on üle elanud ka punased ajad ning ristimata kihnlane on haruldus. Väikesed kihnlased saavad endale tavapärased eesti nimed, kadunud on komme anda lastele õigeusu apostlike ja lihtsalt venepärased nimed (Nikolai, Maria, Olga, Fjodor e Theodor, Mihhail). Lapsed ristitakse kas kodus või kirikus paljude vaderite ning 2 peavaderi osavõtul. Ristivanemad kingivad lapse õnne tarvis hambaraha, ema viib ristimisvee nuõrõ kasuja õmbu piäle. Talitlusele järgneb rikkalik söömine-joomine.

Naiste-meeste suhted

Naiste-meeste rollid on tänases Kihnus jaotunud vastavalt ajalooliselt väljakujunenud mustrile. Kihnu mees on oma kaluritest, meresõitjatest ja laevaehitajatest eelkäijate vääriline järglane. Oma loomult on ta isemeelne ja uljas. Tähtsuselt esikohal on meretöö, ülejäänud aeg kulutatakse, kuidas keegi oskab ja võimalikuks peab, perekonna, koduste tööde ja kambajõmmide vahel. Kihnu mees on hea huumorisoonega, armastab pillimängu ja laulu.

Kihnu naine on oma mehele tubliks toeks: ta korraldab majapidamist, kasvatab lapsi, harib põldu. Kui meespoolt kodus pole, teeb vajalikud sõidud mootorratta, auto ja ka traktoriga. Igapäevaste tööde kõrval koob mehele-lastele sokid, kindad, troid, endale ja tütardele kördid (neid peab ühel korraliku perenaisel olema mitukümmend), küpsetab leiba ja teeb muid vajalikke toimetusi. Paljud naised on kodused nagu varasematelgi aegadel, paljud töötavad riigiametites ja eraettevõtluses.

Naise roll kihnu kultuuri säilitamisel on eriti oluline: naised vastupidiselt meestele, kes 20. saj algul vahetasid kihnu riided linnariiete vastu, kannavad igapäevaelus körti, jakki, kihnu sukki, kindaid. Kuna naise riietel on praktiline otstarve, valmistatakse neid pidevalt, nad muutuvad, täienevad – seega elavad.

Rahvarõivad

Naised kandsid Kihnus käiseid. XIX sajandi lõpust peale. Alates sitsijakkide kasutusele võtmisest, kanti käiseid põhiliselt pulmades. Seelik (kört) oli XIX sajandi esimesel poolel ühevärviline poolvillane (linase lõime ja villase koega) valge, hall, must või sinine, allääres punastest villastest lõngadest palmitsetud kördipael. Pidulikele körtidele pressiti sisse kurrud, igapäevased võisid olla kurrutamata.

XIX sajandi teisel poolel levis pikitriibuline seelik. Kihnu naiste jõukust hinnati seelikute rohkuse järgi. Igal Kihnu naisel oli aidas keskmiselt 20 kodukootud seelikut. Neid on väga mitmesuguste triipudega, kusjuures rahvatraditsioon määrab täpselt ära, millal mis liiki seelikut kanda. Mustad seelikud punase paelaga allääres on "päris leina riie", mida kantakse kõige lähema inimese, näiteks mehe, ema või lapse surma puhul. Meest leinab naine kauem kui oma last või ema. Mehe surma puhul kannab naine musta seelikut ühe aasta, ema surma puhul aga näiteks pool aastat. Leinaseelikuks peetakse ka sellist, mille triibustikus esinevad must, valge, roheline jt. värvid, kuid puuduvad punased värvitoonid. Sellist seelikut nimetatakse "jõlma punasõta kört" ehk "sinise-riibuline kört". Seda kantakse näiteks vanaema või teiste kaugemate sugulaste leinamise puhul. Ema surma puhul hakatakse sellist seelikut kandma poole aasta pärast, mehe surma puhul aga ühe aasta möödumisel. Kui lesk hakkab kandma sellist mustatriibulist seelikut, siis öeldakse, et mure läheb juba kaugemale. Niisugust seelikut kannab lesk peaaegu elu lõpuni. Väga paljude aastate möödudes võib sinna ka ilmuda ka mõni punane või roosa triip, üldmuljelt jääb see aga ikka tumedaks.

Võõraste inimeste matusel käiakse mustatriibulise seelikuga, lesed kannavad musta.

Põll kuulus Kihnus nagu Põhja- ja Lääne-Eestiski abielunaise rõivastusse. XIX sajandi esimesel poolel olid Kihnu naistel valged linased põlled, sajandi keskel hakati pidupuhkudel kandma sitspõlle. Vöö (üe) oli korjatud kirjaga, domineerisid tumesinised ja madarapunased värvitoonid. Kihnus ei kinnitatud vööga seelikuvärvlit, vaid vöö mähiti üksteist katvateks kihtideks särgi peale. Vööd pole vahepeal ära võetud isegi öösel magades. Vöö arvati kehale tuge andvat nii otseses kui ka maagilises mõttes. Õlarätti kanti pidulikul puhul. Põlvini ulatuv kergem ülerõivas, vammus, tehti XIX sajandi algupoolel valgest, teisel poolel vesihallist villasest riidest. Kaelus kanditi kirju sitsiribaga. Kasukad (kassukad) tehti Kihnus valgest lambanahast ja kaunistati punaste liignahkade ehk rihmadega.

Kuni XIX sajandi lõpuni kandsid abielunaised tanu iga päev, XX sajandi algusest peale enamasti vaid pidulikel juhtudel. Igapäevaseks, hiljem ka pidulikuks peakatteks jäi lõua alla seotav rätik, mida varem kanti täiendavalt tanu peal. Rätikut kandsid ka tüdrukud.

Mehed kandsid Kihnus kuni 1880-ndateni, so üleminekuni linnatüüpi rõivastusele, valgest linasest või takusest riidest särki ja poolpikki valgeid värvli külge kroogitud või pikki halle pükse (uusad). Ülerõivad olid valged või helehallid. Kihnu mehe põlvini ulatuvale umbkuuele (vammusele) tõmmati peale lai vaskpandlaga nahkvöö, mille küljes rippus nahktupes nuga. XIX sajandi teisel poolel tulid Kihnu meestel kasutusele varrastel kootud üle pea selga tõmmatavad kampsunid - troid.

Jalatsitena olid Kihnus iseloomulikud pastlad.

Kihnu murrak

Keeleliselt loetakse Kihnut saarte murde piirkonda. Ühistele murdejoontele toetudes on uurijad avaldanud arvamust, et kihnlased võivad pärineda Ida-Saaremaalt või Muhust, samas rõhutatakse ka murraku tihedaid seoseid Varbla ja Tõstamaaga vanema keelega. Kuna kihnlastele on iseloomulik ka tugev rootsimõjuline lauseintonatsioon ja Rootsiküla (Rotzkull) nimetus esineb kõikides dokumentides juba 16. sajandi esimesest poolest, on uurijad
oletanud ka varasemat rootsi asustust Kihnus. Teised, kes seda seisukohta eitavad, toetuvad arhiivides leiduvatele nimiloenditele, väites, et kihnlaste esiasukad olid põlised eestlased.

Kihnu murrak on säilinud tänaseni, küll veidi moondununa sellest, mis oli aastaid tagasi. Paljud sõnad on ununenud koos vanade inimestega, mõned aga omandanud hoopis uue tähenduse, samas on uusi juurde tulnud. Kihnu murrak elab pidevalt täienedes ja muutudes.

Tähtpäevad

Tänapäeval Kihnu vanemate inimeste käest endiste kultuuriürituste ja
sündmuste kohta pärides, hakatakse tavaliselt rääkima rahvakalendri
tähtpäevade pidamisest – kadripäev, jõulud, jaanipäev jne.Just nimelt
pidamisest, mitte tähistamisest. Tänapäeva kihnlased tähistavad valdavalt rahvakalendritähtpäevi, kommetest kinni pidamata ja ennetesse uskumata.

Vanasti peeti rahvakalendripäevi, kombeid täideti ja usuti headesse
ennetesse. Tagantjärgi tunduvad rahvakalendritähtpäevade pidamised
kultuurisündmustena, kuna need lõppesid enamasti pillimängu, tantsu ja lauluga. Sama kehtib erinevate kombetalitluste kohta, mis olid seotud abiellumise, lapse sündimise või muu sellisega. Isegi vanade inimeste matustel hakatakse õhtul hiljem laulma. Noorte inimeste peiesid ei peeta, lahkutakse surnuaiast.

:: Kadripäev

Üheks põnevaimaks traditsiooniks kihnaste elus on olnud kadripäeva pidamine. Kadripäeva peetakse igas külas eraldi. Selleks leitakse mõni tühjalt seisev maja või mõni lahke pererahvas, kes kogu küla oma katuse alla laseb. Eestvedajaks on üks küla aktiivsem inimene.

Ühel kindlaksmääratud päeval, mitu päeva enne peo toimumist, tulevad kõik, kes tahavad kadripäeva-peol osaleda, kokku ja peavad nõu kaasavõetava söögi-joogi, toidunõude, muusikariistade ja muu vajaliku üle.

Kadripäeva hommikul hakatakse peopaika ette valmistama: koristatakse ruumid, vajaduse korral ehitatakse pikad söögilauad ja pingid, et kogu küla mahutada. Naised kannavad ühiselt toidukraami kohale, koorivad kartulid, katavad lauad, kuna üheski talus ei ole tavaliselt nii palju nõusid, et kõigile jätkuks, peab igaüks omale taldriku, noa ja kahvli ning kruusigi kaasa võtma.

Pidu saab hoo sisse õhtul, kui süüakse kõhud kõvasti täis ja hakatakse
tantsima. Hiljem, kui enam süüa-juua ei suudeta, paneb kogu see vägi selga kadririided – tavaliselt kõikvõimalikud vanad hilbud – ja läheb teise küla poole kadrisid tegema. Külast külla sõideti hobustega. Teel lauldakse ja tehakse nalja, mõni julgem kadri proovib isegi tantsida.

Teise küla kadripeol tantsitakse, lauldakse ja mängitakse. Võõrastele
kadridele pakutakse alati suure puust kulbiga leent, mis ei näe tavaliselt eriti isuäratav välja.

Kui niimoodi trallides on saarele ring peale tehtud, minnakse oma peopaika tagasi ja pidu jätkub, kuni pillimees jõuab mängida ja kadrid tantsida.

Järgmisel päeval kogunevad kõik taas peopaika, et süüa-juua ära eilsest peost järelejäänu ja aidata pererahval “mööbel” taas ära lõhkuda ning maja ära koristada. Minnes võtab igaüks kaasa ka oma toidunõud.

Tänapäeval peetakse kadripäevi tihti kohalikes kohvikutes-baarides, siiski iga küla eraldi. Kadririided leitakse seejuures kõik koos second-hand’i kotte puistates.

:: Jõulud

Nagu enamus muidki kombeid, tähistatakse ka jõule Kihnus teistmoodi kui mujal Eestis. Kui teised eestlased toovad jõuludeks tuppa kuuse, siis kihnlased toovad tuppa männi. Männi sellepärast, et Kihnus on kuuski vähe ja mänd seisab toas palju kauem ilusana kui kuusk.

Saunas käiakse jõululaupäeva päeval ja õhtupoolikul käiakse surnuaias oma lähedaste haudadel küünlaid süütamas. Surnuaiast tulles minnakse kirikusse. Peale jumalateenistust minnakse koju, ollakse koos oma perega. Kõigis Kihnu peredes tehakse jõuludeks koduõlut. Esimesel ja teisel jõulupühal käivad kihnu mehed pere-perelt õlut joomas. Seda nimetatakse latsis käimiseks, koju ei minda isegi ööseks, vaid magatakse seal, kus on lahke pererahvas. Mõnes peres
pakutakse isegi jõuludeks tuppa toodud õlgi külje alla.

:: Jaanipäev

Kihnus peetav jaanipäev erineb mujal peetavast selle poolest, et
korraldatakse suur ühine lõke ja pidu. Jaanituleks süüdatavad alati
lähedusesviibivad Jaani nimelised mehed vana paadi. Kui lõke süüdatud ja veidi selle ilu nauditud läheb tantsuks, mis igal korralikul Kihnu peol kestab loomulikult hommikuni.

Jaaniõhtuks tuuakse tuppa kased. Jaanitulele tuleb peaaegu kogu Kihnu rahvas ja ka palju kihnlaste sugulasi ning võõraid. See on üks kõige suuremaid pidusid läbi aasta. Viimaste jaoks kestab trall ja tants järgmise päeva lõunani.

üles

tagasi