Kuidas kaitsta last küberkiusamise eest?

Õhtu on käes. Laps istub oma toas, telefon käes, ja vaatab üha uuesti klassi ühisesse vestlusesse ilmunud pilti. Keegi on tema fotot muutnud, lisanud pilkava teksti ja teised naeravad. Mõne minutiga levib see edasi, ilmuvad uued kommentaarid ja emotikonid. Väljastpoolt võib see paista tühise naljana, aga lapse jaoks võib see olla hetk, mil turvatunne mureneb. Ta ei tea enam, keda usaldada, kuidas homme kooli minna või kuidas seda kõike peatada.

Käin koolides „Hooli ja märka" tunde andmas ning lastega küberkiusamisest rääkides kuulen sageli, et see on osade jaoks neist justkui tavaliseks muutunud. Näiteks peetakse naljakaks klassikaaslastest meemide tegemist ja nende ühisesse vestlusesse postitamist. Samuti kohtab arusaama, et see, mis toimub veebis, ei ole päris elu ega tee kellelegi päriselt haiget. 

 

Mis on küberkiusamine?

See on digitehnoloogia vahendusel toime pandud kiusamine, mille eesmärk on teist inimest alandada, tõrjuda, ahistada või muul viisil kahjustada. Kõige sagedamini puudutab see lapsi ja noori. Küberkiusamine võib avalduda näiteks halvustavate kommentaaridena sotsiaalmeedias või selles, et internetis jagatakse inimese loata fotosid ja videoid, et teda naeruvääristada või alandada. Mõnikord tehakse kellegi kohta pilkavaid meeme või naljapilte, mida levitatakse klassi ühises vestluses. Kuigi seda võidakse mõelda naljana, võib see olla inimesele, kelle üle niisugust „nalja" tehakse, sügavalt alandav. 

Küberkiusamine ei jäta sinikaid, kuid selle põhjustatud haavad võivad olla väga sügavad. Ekraani taga on ju inimesed oma haavatavuse ja tunnetega. Just seepärast ei tohi digikeskkonnas toimuvat alahinnata. See, mis sünnib telefonis ja sotsiaalmeedias, kandub kaasa lapse igapäevaellu, enesehinnangusse ja vaimsesse heaolusse. 

 

Kui laialt levinud see on?

Maailma Terviseorganisatsiooni uuringu järgi on iga kuues nooruk kogenud küberkiusamist ning iga kaheksas tunnistab, et on selles ka ise osalenud. Viimase kümnendi jooksul on küberkiusamisest saanud laialt levinud kiusamise vorm, millel võivad olla laste ja noorukite tervisele sügavad ja kauakestvad tagajärjed.

 

Mida küberkiusamine noorele teeb?

Küberkiusamine on tõsine oht laste ja noorukite tervisele. Küberkiusamise ohvriks langenud noored tunnevad sageli üksildust, kaotavad usalduse teiste inimeste suhtes ning sulguvad endasse. Noorukitel võib küberkiusamise ohvriks langemine tuua kaasa depressiooni ja suitsidaalse käitumise. Pidev vaimne pinge võib väljenduda ka füüsilistes sümptomites, nagu unehäired, väsimus, peavalu, kõhuvalu ja söömishäired.

Eriti rängalt mõjuvad sellised küberkiusamise vormid, mis toimuvad avalikult ja jätavad endast püsiva digitaalse jälje, näiteks alandavad postitused sotsiaalmeedias, piltide või videote jagamine ning muu avalikult ja kiiresti leviv veebisisu. Need võivad tekitada noortes rohkem häbi, abitust ja ärevust kui üks-ühele tekstisõnumid või telefonikõned.

 

Kuidas noori küberkiusamise eest kaitsta?

Küberkiusamise vastu võitlemine nõuab süsteemset ja mitmetasandilist lähenemist. Noori tuleb õpetada aru saama, kuidas nende sõnad ja teod võivad teisi mõjutada. Seega on oluline, et lapsevanemad ja koolid pööraksid tähelepanu laste ja noorte sotsiaalsete oskuste ja empaatiavõime arendamisele. Noored, kes mõistavad teiste inimeste tundeid ja suudavad end ohvri olukorda asetada, on väiksema tõenäosusega ise küberkiusamise toimepanijad. Suurema tõenäosusega nad hoopis sekkuvad ja aitavad ohvrit, kui nad näevad küberkiusamist pealt.

 

Kelle ülesanne see on?

Küberkiusamise ennetuses on kõige olulisem roll lapsevanemal. Lapsevanema ülesanne on rääkida oma lapsega digimaailma võimalustest ja ohtudest ning arutada, millised tagajärjed võivad kiusamisel olla nii ohvrile kui ka kiusajale. Avatud vestlused aitavad lapsel mõista, miks hooliv ja vastutustundlik käitumine on tähtis ning annavad talle oskuse keerulistes olukordades paremini toime tulla.

Lapsevanemad annavad oma käitumisega lastele eeskuju. Täiskasvanute suhtlusviis veebis mõjutab otseselt seda, mida lapsed normaalseks peavad. Kui vanemad ise teevad solvavaid nalju, jagavad halvustavat sisu või osalevad küberkiusamises, võib laps järeldada, et selline käitumine on lubatud. Täiskasvanud peavad oma käitumisega näitama, et austus, empaatia ja lugupidamine kuuluvad loomuliku osana ka digisuhtluse juurde. 

 

Aga kui lapsevanem ei tunne kõiki neid ohtusid?

Lapsevanem ei saagi kõiki digimaailma ohte ette näha. Tähtis on olla oma lapse jaoks olemas, küsida, kuulata ja vajadusel koos juurde õppida. Siin on mõned head materjalid vanematele, kes soovivad teemat paremini mõista, et oma last teadlikumalt toetada:

On oluline, et lapsed ja noored tunneksid ja teaksid, et mure korral ei pea jääma üksi, vaid saab pöörduda usaldusväärse täiskasvanu või lasteabi poole. 

Lasteabi on lastega seotud murede korral olemas ööpäevaringselt üle Eesti. Kõne telefonile 116 111 on helistajale tasuta ja helistada saab ka kõneaja puudumisel. Nõustamine toimub eesti, vene ja inglise keeles. Lasteabisse saab pöörduda ka veebivestluse kaudu lasteabi kodulehelt või e-kirja teel info@lasteabi.ee. 

 

Kristiina Kaldma
Sotsiaalkindlustusameti lasteabi teenuse juht